Vastuvõetud

ANSE 14. täiskogul
Berliinis 22. septembril 2012

Tõlgitud International Supervision and Coaching Institute`i Nordplus Adult projekti raames 2015.a.

Sisukord

Sissejuhatus
Artikkel 1: põhiprintsiibid
Artikkel 2: institutsionaalsed printsiibid
Artikkel 3: nõuded eetikakoodeksitele
Artikkel 4: tööalased printsiibid

Juhatus: Wolfgang Knopf (Austria) president, Sijtze de Roos (Holland) asepresident, Barbara Gogala (Slovakkia) sekretär, Eva Nemes (Ungari) laekur, Beatrice Conrad (Tšehhi), Barbara Baumann(Saksamaa)

Liikmesriigid: Austria, Bosnia ja Hertsegovina, Horvaatia, Tšehhi Vabariik, Eesti, Soome, Saksamaa, Suur-Britannia, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Šveits, Rootsi.

Sissejuhatus

Miks võiks olla kasu ANSE tasandil avaldatud eetikakoodeksist? Lühike vastus: kuna oma põhialustelt on supervisioon eetiline tegevus. Kujutage ette, et liigute linnutiivul üle Euroopa supervisioonimaastiku. Üsna kähku saab selgeks, et kõikide superviisorite käes on võim: võim, mis tuleneb nende teadmistest ja kompetentsist, võim, mille sünnitab nende roll ja superviseega otsekontaktis olemise positsioon, võim, mis lähtub sellest, et neile on usaldatud ekspertarvamuse krediit, võim, mis lähtub nende kogemustest, jne.

Veelgi enam, me näeme, et selleks, et õiglaselt ja hoolsalt/heaperemehelikult tegutseda, panustab superviisor väga palju usaldusse: ta mitte ainult ei usalda ennast ja oma oskusi, vaid veendub, et selliselt näevad teda ka tema supervisee, kolleegid ja usaldusisikud. Superviisorid suunavad selle sama usaldustunde oma superviseele, väljendavad seda tolle potentsiaali, unikaalsuse ja inimlikkuse osas, ning teevad kõik selleks, et supervisee (ja ka teised) tunnetaksid, et neil on superviisori usaldamiseks põhjust. Usalduse hoidmine tähendab teise isiku inimlikkuse tunnistamist, seetõttu peavad superviseed tundma, et nende olemust hinnatakse, tundma end hästi oma enda kehas ja suhetes ümbritseva maailmaga, ja mõistma, et nad võivad olla või saada iseendaks.

Alla vaadates näeme, kuidas superviisorid oma võimu ja usaldust vahendavad: empaatia kaudu. Vastutustundlik käitumine on superviisori kutse üks tuumelemente. Superviisorid vastutavad selle eest, et nende oskused ei lähe rooste, et nende elukutse kuvand on plekitu ja et nad annavad oma superviseede õppeprotsessi täispanuse. Superviisorid ei pelga põhjalikku usutlemist, vastupidi, nad väärtustavad seda kogemust.

Selleks, et superviisor või coach suudaks võimu, usaldust ja vastutust puudutavates asjades ausameelseks jääda, peavad nad oma suhetes klientide, usaldusisikute ja kolleegidega jääma sõltumatuks. Nad ei tohi hetkekski unustada kliendi konfidentsiaalsusnõuet, peavad oma lepingulistesse suhetesse suhtuma täie tõsidusega, ega laskma end mässida vastuoluliste huvide võrku.

Liikmesorganisatsioonide ja sidusüksuste soovile vastu tulles avaldab ANSE käesoleva dokumendi kujul riikideülese eetikakoodeksi. Siin kasutatakse ainult terminit „supervisioon“, mis käesoleval juhul hõlmab endas ka kõiki muid professionaalse nõustamisteenuse vorme, mida erinevate riikide liikmesorganisatsioonid pakkuda võivad, nt coaching, nõustamine ja organisatsioonide konsultatsioon.

ANSE eetikakoodeks peegeldab seda professionaalsuse taset ja neid kõrgeid eetilisi standardeid, mille ülalhoidmise poole ANSE liikmed püüdlevad. Mitmel kohalikul organisatsioonil ja sidusüksusel on oma eetikakoodeks juba olemas, enamus nendest on võrdlemisi üldsõnalised ja mõned ka juba mitu aastat vanad. Teised organisatsioonid tegelevad praegu enda eetikakoodeksi loomisega.

ANSE eetikakoodeks ei püüa olemasolevate koodeksitega võistelda, samuti ei nõua me, et kohalikud organisatsioonid oma eetikakoodeksi ANSE juhendi vastu välja vahetaks või selle põhjal ümber kirjutaks. Kuna ANSE-l puudub statuudikohane võim kohalike organisatsioonide üle, ei ole kohustuslik ka käesolev dokument, juhul kui ANSE täiskogu ei otsusta teisiti. ANSE eetikakoodeks on pigem loodud dokumendiks, millega kohalikud organisatsioonid oma eetikakoodeksit, eetikasuuniseid ja üldiseid moraalseid põhimõtteid võrrelda saaksid. See tähendab, et käesolev dokument on oma iseloomult taotluslik: selle peamiseks eesmärgiks on kutsuda Euroopa superviisoreid ja nende ühendusi üles alati järgima nende elukutse kõrgeid eetilisi standardeid. Tegemist on ikkagi eetikakoodeksi, mitte käitumiseeskirjaga. Seepärast ei tee ANSE eetikakoodeks ettekirjutusi selles osas, mida superviisorid võivad või ei või teha. See jääb kohalikele organisatsioonidele, kellel eeldatavasti on parem ülevaade kohalikule supervisioonimaastikule sobilikust ja sobimatust käitumisest.

Kõike eelmainitut silmas pidades ei hakka ANSE eetikakoodeks üksikasjalikult kordama kõike seda, mis on mitmetes kohalikes eetikakoodeksites juba kirja pandud. Arvestades seda, millised on liikmesriikide vahelised kultuurilised ja institutsionaalsed erinevused, ja seda, et supervisiooni rakendamiseks ja praktiseerimiseks on niivõrd palju võimalusi, suundi ja meetodeid, otsustas ANSE koondada vaid need põhimõttelised eetilised aspektid, mis on meie elukutse aluspõhjaks.

Dokumendi ülesehitus on järgmine: artikkel 1 nimetab ANSE põhiväärtused ja kõige tähtsamad üldised põhimõtted. Artikkel 2 kirjeldab institutsioonide (nt ANSE ja kohalike organisatsioonide) vahelise õiglase ja hooliva asjaajamise põhimõtteid, mis peaks mõjutama nii kahe- kui ka mitmepoolset suhtlust. Artikkel 3 loetleb kohalike organisatsioonide eetikakoodeksitele esitatavad nõuded, ehk siis selle kõige vähima, mida (kohalikud) eetikakoodeksid peaksid ette kirjutama. Artikkel 4 nimetab põhilised eetikanormid, mida superviisorid oma igapäevatöös järgima peaks.

ANSE
Viinis
15. oktoobril 2012

Artikkel 1 — põhiprintsiibid

1. ANSE kinnitab, et järgib alati ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis (UNDHR) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (ECHR) protokollides sätestatud tingimusi.
2. Kõiki inimesi tuleb põhiliste inimõiguste alusel kohelda ühesuguse lugupidamisega, õiglasel ja osavõtlikul moel, ning nende puutumatust ja usutavust tuleb väärtustada.
3. ANSE jaoks on supervisioon kui elukutse, mida tuleb ellu viia sõltumatult, erapooletult ja metoodiliselt.
4. ANSE jaoks on supervisioon oma põhiolemuselt eetiline tegevus.
5. ANSE usub, et õiglus ja osavõtlikkus on meie kutseetika põhiväärtusteks, mida tuleb rakendada kõikides supervisiooni tegevustes.
6. ANSE tunnistab ja austab ajaloolisi, kultuurilisi ja institutsionaalseid erisusi ning supervisiooni rakendamisvõimaluste mitmekesisust, mis tema liikmes- ja sidusorganisatsioonide, aga ka iga üksiku superviisori vahel esineda võivad.
7. ANSE järgib käesolevas dokumendis esitatud põhimõtteid ja nõudeid, ning julgustab oma liikmesorganisatsioone neid kohaldama ja alati nende järgi tegutsema.

Artikkel 2 — institutsionaalsed printsiibid

1. Kohalikud organisatsioonid lähtuvad oma tegevustes oma riigi seadustest. Kui need peaksid mingis osas sattuma vastuollu UNDHR-is ja/või ECHR-is sätestatuga, teevad liikmesorganisatsioonid kõik endast oleneva, et nende tegevus vastaks inimõiguste ülddeklaratsioonis ja Euroopa konventsioonis sätestatule.
2. Kohalikud organisatsioonid lähtuvad oma tegevustes oma põhikirjast, käitumiseeskirjadest ja eetikakoodeksist. Kui need peaksid mingis osas sattuma vastuollu kohalike seaduste, UNDHR-is ja/või ECHR-is sätestatuga, teevad liikmesorganisatsioonid kõik endast oleneva, et nende tegevus vastaks viimatimainitutele.
3. Kohalikud organisatsioonid tunnustavad ja austavad ANSE siseseid (ja väliseid) ajaloolisi, kultuurilisi ja institutsionaalseid erisusi ning supervisiooni rakendamisvõimaluste mitmekesisust.
4. Kohalike organisatsioonide omavaheline suhtlus põhineb usalduslikkusel ja järgib ühiskonnas heakskiidetud ning juriidiliselt siduvaid tegevuspõhimõtteid.
5. Kohalikud organisatsioonid püüavad luua võimalusi, leida abivahendeid ja pakkuda tuge selleks, et nende liikmed saaksid oma töös järgida käesoleva dokumendi 4. artiklis kirjeldatud põhimõtteid.
6. Kohalikud organisatsioonid püüavad luua võimalusi, leida abivahendeid ja pakkuda tuge selleks, et nende liikmed saaksid oma oskusi arendada ja kompetentsi suurendada.
7. Kohalikud organisatsioonid püüavad luua võimalusi, leida abivahendeid ja pakkuda tuge selleks, et nende liikmed saaksid kanda neile pandud vastutust oma klientide, usaldusisikute, kolleegide ja ühiskonna ees.
8. Kohalikud organisatsioonid püüavad luua võimalusi, leida abivahendeid ja pakkuda tuge selleks, et nende liikmete vahel toimuks eetikat puudutavaid arutelusid, vestlusi ja mõttevahetusi.

Artikkel 3: nõuded eetikakoodeksitele

1 Kohalikud organisatsioonid loovad endale eetikakoodeksi, ja rakendavad ning täiendavad seda, eelistatavalt ANSE eetikakoodeksit järgides.
2 Kohalikud organisatsioonid võrdlevad oma eetikakoodeksit teiste riikide ja ANSE eetikakoodeksiga, ning teevad seda regulaarselt ja kriitilise pilguga.
3 Kohalike organisatsioonide eetikakoodeks sätestab (vähemalt) järgmised teemad:
3.1.1 tööalane sõltumatus;
3.1.2 tööalane erapooletus;
3.1.3 klientide ja usaldusisikute puutumatuse kaitse;
3.1.4 konfidentsiaalsus;
3.1.5 vastuoluliste huvide vältimine;
3.1.6 nõuetele vastavad ja juriidiliselt korrektsed lepingulised protseduurid.
4 Kohalikud organisatsioonid tutvustavad eetikakoodeksit oma liikmetele, ja teevad kõik endast oleneva, et sellega tutvuks ka nende kliendid, asjaosalised organisatsioonid, muud huvigrupid ning ühiskond laiemalt.
5 Kohalikud organisatsioonid teevad kõik selleks, et nende eetikakoodeksit järgitaks, ning seavad sisse ja rakendavad sõltumatud arbitraaži ja kohtumõistmise meetodeid .

Artikkel 4: tööalased printsiibid

1. Superviisorid on täies ulatuses teadlikud oma elukutse põhiväärtustest, sel kujul nagu need on toodud ära nende kohalike organisatsioonide põhikirjades ja eetikakoodeksites, mille liikmeteks nad on, ja nagu neid on kirjeldatud ANSE eetikakoodeksis.
2. Superviisorit seob oma tegevuses selle kohaliku organisatsiooni eetikakoodeks, mille liikmeks ta on.
3. Superviisorid teevad alati kõik endast oleneva, et nende klientide ja usaldusisikute huvid ja puutumatus oleks tagatud.
4. Superviisorid peavad oma tööülesannete täitmisel jääma sõltumatuks, erapooletuks ja konfidentsiaalseks.
5. Superviisor on kohustatud tegema kõik selleks, et oma tööalaseid oskusi ja kompetentsi säilitada ning arendada.
6. Superviisorid võtavad oma klientide, usaldusisikute ja kolleegide ees vastutuse rakendatavate meetodite ja vahendite osas, ja üleüldise superviisori elukutse ja praktikate osas.

[1]    See nõue ei tähenda ilmtingimata organisatsioonist väljapoole jääva üksuse kaasamist. Enamikel juhtudel piisab neutraalsuse garanteerimiseks erapooletu eesistuja määramisest, eelistatult sellise, kel on ka kohtumõistmise võimekus.