Signe Vesso
“Supervisioon – juurtest tulevikuni”
Eesti esimese supervisiooni konverentsi eel kirjutas Signe Vesso artikli “Supervisioon – juurtest tulevikuni”, milles ta toob välja, et: “Supervisiooni juured tulevad sotsiaalvaldkonnast ja on mõeldud toetama neid töötajaid, kes aitavad keerulises olukorras teisi inimesi. Töös, kus kohtutakse kurbade lugude ja raskete tunnetega. Ma saan aidata teisi, kui ma ise olen korras. Kui olen teadlik, milline on minu mõju. Supervisioonis saabki nt sotsiaaltöötaja vaadata oma tööd kõrvalt, teadvustada seal toimuvat ning leida viise, kuidas ennast ja oma klienti toetada.”
Tegelikult ei ole vahet, kas räägime äriorganisatsioonidest, sotsiaalvaldkonnast, haridusest või mittetulundusühingutest, sest kõik töötavad inimestega. Ka juhi põhiline tööriist on praegu tema ise, tema mõju meeskonnaliikmetele ja inimeste mõju temale. Ma näen, et siin on väga suur tööpõld supervisioonile. Neid, kes tegelikult töötavad inimestega, on palju palju rohkem kui algusaegadel.
Mina töötan superviisorina valdkonnaüleselt ja peamiselt meeskondadega. Olen palju töötanud äriorganisatsioonidega, sotsiaalvaldkonnas ja hariduses. Inimesed on inimesed ja eri valdkondades on supervisiooni teemad teinekord pisut erinevad. On erinevad asjad, millest on oluline teadlikuks saada. Nende n-ö lõksud on erinevad.
Nt võtame sotsiaalvaldkonna. Sotsiaalvaldkonda juhtima satub palju inimesi, kes saavad juhiks seetõttu, et nad on väga head spetsialistid. Lisaks on seal palju aitaja-tüüpi inimesi ja töö hulk, mis ei lõpe, vaid pigem kasvab. Spetsialistid on harjunud keskenduma kliendile. See, mida supervisioon juhtide tasandil aitab teadvustada, on oma mõju meeskonnale. Kui oleme kõik spetsialistid, põleme ka üheskoos läbi. On teatud liidrikompetensid, mida saab juurde arendada ja niimoodi supervisiooniga organisatsiooni toetada.
Äriorganisatsioonides juhtide toetamisel on jälle muud nüansid, millele tähelepanu pöörata, nt. pehme pool inimeste juhtimises, suhete ja eesmärkide tasakaalu parandamine, reflekteerimiseks aja võtmine. Võib olla nii, et sotsiaalvadkonnas ma reflekteerin töö sisu, kuid ei püstita eesmärke, ja äriorganisatsioonis seame eesmärke, kuid ei reflekteeri, mis tegelikkuses toimub. Mõlemas äärmuses pole tasakaalu. Supervisiooni tulemus võib olenevalt kontekstist aidata süsteemi tasakaalu poole.
Supervision aitab meeskonnal teadvustada, mis teemad on laual, mis on küsimus, mis on kõige olulisem sellele grupile. Ühiselt lepitakse kokku, mis on tööteemad supervisioonis, ja hakkamegi liikuma.
Teemad, mis lauale tulevad, võivad olla erinevad. Äriorganisatsioonides on sagedamini oluline saavutada parem koostöö, leida lahendusi probleemidele, olla tõhusamad. Sotsiaalvaldkonnas ja hariduses on klientidega seotud juhtumitega tööd palju. Paljudes valdkondades on supervisiooni üks olulisemaid funktsioone klienditöö kvaliteedi tagamine, sellepärast loetakse ka supervisiooni üheks tööhügieeni loomulikuks osaks.
Supervisioon on oma olemuselt hästi süsteemne, kuna üks põhitegevusi on refleksioon, kus analüüsitakse olukordi mitme vaate kaudu. Tegeletakse nii probleemide lahendamise kui samal ajal ka nende ennetamisega. Supervisioon saab tegutseda mitmel tasandil – ühelt poolt lahendades neid teemasid, mis on tulised ja kiired (meeskond lahendab olulise kliendijuhtumi ära), teisalt aga mõeldes, mida me saame ühiselt ära teha, et neid tuliseid juhtumeid ei oleks. Kuidas me neid ennetame? Kuidas me teeme koostööd, kuidas disainime oma teenuse protsessi, et tulevikus oleks vähem probleeme, kuidas oleme kasulikumad oma kliendi jaoks. Superviisori ülesanne on aidata meeskonnal ennast kõrgemalt näha, näidata ka mustreid, kuidas nad ise loovad juhtumeid, mida peavad hakkama lahendama.
Superviisor saab luua väärtust, kui toob sisse teisi küsimusi, mida meeskonnaliikmed ise endalt ei küsi.
Ma siiralt usun, et supervisioonil on võime toetada meeskonda, et see liiguks edasi oma soovide suunas. Oluline on protsessi kogu aeg jälgida ning vajadusel paindlikult eesmärki ja tegevusi muuta, aidata fikseerida vajalikud sammud. Tihtilugu on see kogu supervisiooni protsessi disaini küsimus. Miks me ei tee asju ära? Pole sugugi lihtne oma harjumustest vabaneda. Lepime ilusaid asju kokku, aga ei hakka tegema, lükkame edasi jms Selleks ongi supervisiooni mitmeetapilisus.
Supervisiooni efekt seisneb protsessis ja olulisim osa toimub kohtumiste vahepeal. Suurem muutus hakkab toimuma sageli pärast kolmandat-neljandat korda. Juba algusest peale on oluline harjutada ennast edasiliikumist märkama, ära tundma ja tunnustama. Superviisorina aitan inimestel näha, et kuidas nad muutuvad, millised on õnnestumised. Samuti vaatame, kas see, mis me kokku leppisime, on praegu veel adekvaatne, eriti ajal, kui toimumas on suured muutused. Kui jälgida protsessi koostöös kliendiga, jõuab ka tulemusteni. Mina olen rahul tulemustega.
Minu unistus praegu on see, et juhid, kes õpivad ja kasutavad oma juhtimisstiilis coaching’ut, leiavad järgmise sammuna endale superviisori. Supervisioon on inimestele, kes töötavad teiste inimestega. Oluline on, et supervisioon leviks neile, kellel on tähtis oma mõjust teadlik olla. Ma arvan, et sellest oleks kõikidele, kogu ühiskonnale suur kasu.
Kui sinu töö on seotud inimestega, tule juba 9. märtsil õppima supervisiooni tehnikaid konverentsi “Supervisioon 2023: Sein on ees?” praktikumides. Programmi näed SIIN. Konverentsile on saadaval viimased kohad.
Allikas:
